0 Comments
Lavastus rääkis vägivallast. Kujutas vägivalda ja sellega kaasnevat võimu. Seda, kuidas me ise seda loome, võimendame ja võimestame. Kogu see vägivalla sõnum kajastus nii loos endas kui ka lavastuses, kasutatud võtetes. See oli huvitav avastus, kui sain aru, kuidas peategelase aeg-ajalt rollist väljas rääkimine, sh alguses ja publikuga, tõi kontrastselt välja sama vägivalla teema – ise loon piirid, kaasan teid endaga kaasa mõtlema, võtan teid seltsi, saan sellest võimu juurde. Ja siis teen halba, sellist, mis on rüütatud heaga, kasutab ära teiste inimeste nõrkusi, sh emotsioone. Ja kuidas me kena sõnademulina ja targutava teksti taha peidame sama vägivalla ja võimu, mida püüame hirmsasti välja juurida. Need tugevad kontrastid – peategelase ema tegevus vägivalla all kannatavate naiste kaitsmisel, samal ajal ise vägivallatsedes oma poja nimel, mingi varasem lugu sugulastega, kelle elu olla võetud sama paari poolt, kes sünnitas ilma selle monstrumi. Ise loome reeglid, et neist üle astuda ja sellega oma võimu demonstreerida. Alguses arusaamatuna näiv lugu sai selles võtmes uue tähenduse. Oli hea etendus. Seda enam, et see sõnum sai kohale jõuda pärast seda, kui olin tõsiselt mõelnud selle üle. Inimesed muidugi naersid täiesti arusaamatutes kohtades, nt lavavõitluses, kus beebi isa peksis vägivallatsenud naabrimeest. Nargenfestivali lehelt ka etenduse tutvustus:
Marius von Mayenburgi satiirilises komöödias löövad kaasa Henrik Kalmet (Kinoteater), Martin Mill (Ugala Teater), Maarja Mitt-Pichen (Tartu Uus Teater), Aarne Soro (Ugala Teater), Teele Pärn (Eesti Draamateater) ja Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater) Ootamatult sünnib maailma imik, kes oskab rääkida. Isegi räusata. Üldse on tema peamiseks sooviks, et senisele poliitkorrektsusele tuleks lõpp. – Marius von Mayenburgi näidend, mis Naissaarel, Omari Küünis lavale jõuab, peegeldab lavastaja Priit Võigemasti sõnul üsna halastamatult inimesi nii ühel- kui teiselpool moodsaid rindejooni. “Aga see ei ole üldse peamine, Mayenburgil on lihtsalt ülimalt tore oskus näidata inimesi nende halvimast küljest.” “BÄNG” on Võigemasti teine lavastus Mayenburgi tekstile. Kui esimene, veel mängukavas olev “Monument” (Kinoteater / Von Krahli teater, 2018), vaatles jõukaid vanemaid, kelle elu lööb sassi uue koristaja saabumine, siis “BÄNG” on justkui selle mõtteline jätk, asetades tegevuse keskmesse lapse. “Aga see on üks väga erakordne laps, ta sünnib täiskomplekti hammastega”, lisab Võigemast. Näidendi (originaalis “Peng”, 2017) on tõlkinud ja dramaturgina lööb kaasa Paavo Piik (Kinoteater). Lavakujunduse teeb Illimar Vihmar, helillooja ja muusikalise kujunduse autoriks on Veiko Tubin ning valguskujundus Priidu Adlaselt.
See lugu pani imestama ja mõtlema. Seda aga loo arenedes. Esimese emotsioonina meenus samal laval ligikaudu 20 aastat tagasi saadud erakordne kogemus Tiit Ojasoo lavastatud "Roberto Zuccost", Tambet Tuisk peaosas. See ei olnud veel NO99 aeg. Lava asus kahe vaatajaskonna tooliderea vahel. Kohe ei seostanudki seda basseiniga. Seost aimasin esimeste stseenide ajal. Vett sellel hakkasin aga märkama alles pärast seda, kui Uku Uusbergi kehastatud tüüp kingadest vett välja valas. Esmalt ei saanud aru, et see lavalt on, vaid imestasin, kuidas nad on kingad märjaks saanud. :) Seejärel taipasin. Mõne aja pärast tundsin ka ujulale tüüpilist kloori lõhna. Etenduse lõppedes katsusin ja nuusutasin vett, et veenduda, kas lõhn tuli mu mõtetest või päriselt. Oli päriselt kloorine. Plakat on võetud Piletilevi veebilehelt. Moraali ja eetika lugu oli selles üks. Teine see, et pidevalt muuta oma positsiooni omale kasulikus suunas. See käib nii kiiresti. Kord ütlen nii, siis kohe naa. Kord pooldan üht, siis teist. Mõtlema pani ujuja roll - lihtne harimatu tüüp. Ehk liigne klišee, mis otseselt ka välja öeldud, et "sel ajal, kui meie koolis käisime, tegi tema trenni". Tema mõtlemine ja oma tegevuse selgitamine. Treeneri kokkuvõte, et näeb temas taas inimest, kes on oma tipul, ei talu seda ning põgeneb, keeras omamoodi uue näo kogu loole. Saal oli rahvast täis. Ilma kohtadeta. Erakordselt jäi minu kõrvale kaks vaba kohta. Istusin ühe koha edasi ja sain laiutada. Ilmselt olid need ainukesed vabad kohad saalis. :)
Mõned inimesed tõusid aplausi ajal püsti. Mõtlesin liitumisele, kuid arvasin, et nii hea see tükk ei olnud. Paraku hakkasin kella vaatama pärast esimese tunni möödumist. Etenduse kuulutuse võtsin Tammsaate teatri lehelt. Kuna ei ole kaua teatris käinud, otsustasin minna nii, et ei tutvu eelnevalt kirjutatuga. Von Glehni teatrisaalis juba toolil istudes toksisin aga kärsitult lavastuse nime Interneti otsingusse. Huvitas etenduse tutvustus. Jõudsin aga paari pealkirjani 2009. aastal Draamateatris Margus Prangli lavastatud etenduseni ning mind kirjutama inspireerinud #Danzumehe blogipostituseni samast aastast. Lugesin põgusalt algust ning katkestasin, et mitte ootusi tekitada. Leppisin pisukese ärevusega, et lasen end üllatuda lavale astujatest. Esimesena astus lavale varasemalt mujalt valdkonnast tuttav Kristjan Arunurm, tuues ruumi hämmastavalt samal ajal mõjuva energia ja kindluse. Muidugi oli enne publik juba häälestatud armsusega, mida kohalik korraldaja pakkus.
Etendus ise oli hoogne, lugu keris ega jäänud kuskil selliselt venima, et oleks oodanud lõppu. Igal laval olnul oli mitu palet. Nii oli põnev jälgida nende erinevaid karaktermänge, mis avas hoopis uued küljed ning mõjus ikka uudsena. Lõpus korra mõtlesin üllatusega, kuidas teater on keel, mida ikka tuleb ka järgida. Võib-olla selleks, et olla usutav. Kui tulid lavale doktorid-psühhiaatrid, siis ikka valgetes kitlites, eks. Kui mängiti mõtlemist, siis laua taga naisest mõlemal pool istunud mehed kumbki sügas näpuga pead. Kui etendus hakkas lõpule kerima, võeti kitlid seljast, pandi lauale ümber keeratud toolidele. Toolid paigutati samasse asetusse kui alguses, kuid tagurpidi pööratult laua peal (võrreldes alguses laua ääres istumiseks valmis olnutele). Peategelast ärakutsuv laps jäi natuke arusaamatuks. Sümboli mõttes ilmselt aiman, mida see võiks tähistada, kuid loo mõttes ei haakunud see mulle konkreetselt kuuldu ja nähtuga. Üldiselt aga mõnus ja lahe tükk, hästi veedetud aeg. |
ELULOOKIRJELDUS: LUGEMUSLianne TederVäike valik loetust teadusartiklite, erialakirjanduse ja õpikute vahele, mida siinkohal ei kajasta. Arhiiv
December 2021
Kategooriad
All
|