Lavastus rääkis vägivallast. Kujutas vägivalda ja sellega kaasnevat võimu. Seda, kuidas me ise seda loome, võimendame ja võimestame. Kogu see vägivalla sõnum kajastus nii loos endas kui ka lavastuses, kasutatud võtetes. See oli huvitav avastus, kui sain aru, kuidas peategelase aeg-ajalt rollist väljas rääkimine, sh alguses ja publikuga, tõi kontrastselt välja sama vägivalla teema – ise loon piirid, kaasan teid endaga kaasa mõtlema, võtan teid seltsi, saan sellest võimu juurde. Ja siis teen halba, sellist, mis on rüütatud heaga, kasutab ära teiste inimeste nõrkusi, sh emotsioone. Ja kuidas me kena sõnademulina ja targutava teksti taha peidame sama vägivalla ja võimu, mida püüame hirmsasti välja juurida. Need tugevad kontrastid – peategelase ema tegevus vägivalla all kannatavate naiste kaitsmisel, samal ajal ise vägivallatsedes oma poja nimel, mingi varasem lugu sugulastega, kelle elu olla võetud sama paari poolt, kes sünnitas ilma selle monstrumi. Ise loome reeglid, et neist üle astuda ja sellega oma võimu demonstreerida. Alguses arusaamatuna näiv lugu sai selles võtmes uue tähenduse. Oli hea etendus. Seda enam, et see sõnum sai kohale jõuda pärast seda, kui olin tõsiselt mõelnud selle üle. Inimesed muidugi naersid täiesti arusaamatutes kohtades, nt lavavõitluses, kus beebi isa peksis vägivallatsenud naabrimeest. Nargenfestivali lehelt ka etenduse tutvustus:
Marius von Mayenburgi satiirilises komöödias löövad kaasa Henrik Kalmet (Kinoteater), Martin Mill (Ugala Teater), Maarja Mitt-Pichen (Tartu Uus Teater), Aarne Soro (Ugala Teater), Teele Pärn (Eesti Draamateater) ja Mikk Jürjens (Tallinna Linnateater) Ootamatult sünnib maailma imik, kes oskab rääkida. Isegi räusata. Üldse on tema peamiseks sooviks, et senisele poliitkorrektsusele tuleks lõpp. – Marius von Mayenburgi näidend, mis Naissaarel, Omari Küünis lavale jõuab, peegeldab lavastaja Priit Võigemasti sõnul üsna halastamatult inimesi nii ühel- kui teiselpool moodsaid rindejooni. “Aga see ei ole üldse peamine, Mayenburgil on lihtsalt ülimalt tore oskus näidata inimesi nende halvimast küljest.” “BÄNG” on Võigemasti teine lavastus Mayenburgi tekstile. Kui esimene, veel mängukavas olev “Monument” (Kinoteater / Von Krahli teater, 2018), vaatles jõukaid vanemaid, kelle elu lööb sassi uue koristaja saabumine, siis “BÄNG” on justkui selle mõtteline jätk, asetades tegevuse keskmesse lapse. “Aga see on üks väga erakordne laps, ta sünnib täiskomplekti hammastega”, lisab Võigemast. Näidendi (originaalis “Peng”, 2017) on tõlkinud ja dramaturgina lööb kaasa Paavo Piik (Kinoteater). Lavakujunduse teeb Illimar Vihmar, helillooja ja muusikalise kujunduse autoriks on Veiko Tubin ning valguskujundus Priidu Adlaselt.
0 Comments
Leave a Reply. |
ELULOOKIRJELDUS: LUGEMUSLianne TederVäike valik loetust teadusartiklite, erialakirjanduse ja õpikute vahele, mida siinkohal ei kajasta. Arhiiv
December 2021
Kategooriad
All
|