Etenduse kuulutuse võtsin Tammsaate teatri lehelt. Kuna ei ole kaua teatris käinud, otsustasin minna nii, et ei tutvu eelnevalt kirjutatuga. Von Glehni teatrisaalis juba toolil istudes toksisin aga kärsitult lavastuse nime Interneti otsingusse. Huvitas etenduse tutvustus. Jõudsin aga paari pealkirjani 2009. aastal Draamateatris Margus Prangli lavastatud etenduseni ning mind kirjutama inspireerinud #Danzumehe blogipostituseni samast aastast. Lugesin põgusalt algust ning katkestasin, et mitte ootusi tekitada. Leppisin pisukese ärevusega, et lasen end üllatuda lavale astujatest. Esimesena astus lavale varasemalt mujalt valdkonnast tuttav Kristjan Arunurm, tuues ruumi hämmastavalt samal ajal mõjuva energia ja kindluse. Muidugi oli enne publik juba häälestatud armsusega, mida kohalik korraldaja pakkus.
Etendus ise oli hoogne, lugu keris ega jäänud kuskil selliselt venima, et oleks oodanud lõppu. Igal laval olnul oli mitu palet. Nii oli põnev jälgida nende erinevaid karaktermänge, mis avas hoopis uued küljed ning mõjus ikka uudsena. Lõpus korra mõtlesin üllatusega, kuidas teater on keel, mida ikka tuleb ka järgida. Võib-olla selleks, et olla usutav. Kui tulid lavale doktorid-psühhiaatrid, siis ikka valgetes kitlites, eks. Kui mängiti mõtlemist, siis laua taga naisest mõlemal pool istunud mehed kumbki sügas näpuga pead. Kui etendus hakkas lõpule kerima, võeti kitlid seljast, pandi lauale ümber keeratud toolidele. Toolid paigutati samasse asetusse kui alguses, kuid tagurpidi pööratult laua peal (võrreldes alguses laua ääres istumiseks valmis olnutele). Peategelast ärakutsuv laps jäi natuke arusaamatuks. Sümboli mõttes ilmselt aiman, mida see võiks tähistada, kuid loo mõttes ei haakunud see mulle konkreetselt kuuldu ja nähtuga. Üldiselt aga mõnus ja lahe tükk, hästi veedetud aeg.
0 Comments
Leave a Reply. |
ELULOOKIRJELDUS: LUGEMUSLianne TederVäike valik loetust teadusartiklite, erialakirjanduse ja õpikute vahele, mida siinkohal ei kajasta. Arhiiv
December 2021
Kategooriad
All
|