0 Comments
Avanguks kõlas eesti hümn, mida püsti seistes saalist kaasa laulsime. See tõi mulle taas hingematvalt pisarad kurku. Lõpuloona tehti kummardus meie seast lahkunud Uno Loopile, esiettekandena kõlas Arne Oiti "Mis värvi on armastus" imeline seade Tõnis Kõrvitsalt. Hoogne dirigeerimine lisas võimu ja vaimu kogu esitlusele. Mööblit liigutati iga pala järel justkui mitteformaalses õppes. Minu lemmikud paremuse järjekorras kavast olid järgmised:
1) John Adams – "I Still Dance" 2) Sergei Rahmaninov – "Sümfoonilised tantsud" 3) Justė Janulytė –"Apnea"
Läbivalt toodud mõtteterad ei mõjunud klišeelikult, vaid just sellisena, mis tänases „koroona- ja vaktsiinisõjas“ tasuvad ikka-jälle kordamist. Näiteks mõned refereeringud: Igakord, kui täht langeb, üks inimene sureb koos temaga; vilkuvad tähed on need, mis värisevad ühe inimese pärast. Ei ole oluline, mis me oleme [pidades silmas rahvuseid – sakslane või venelane], vaid missugused me oleme. Alati on neid, kes lähevad massiga kaasa ja lõpetavad mõtlemise. Lõpuks on alati hetk, kui ei ole oluline palju ja mida oleme õppinud ehk mis meil peas on, vaid see, mis meil südames on.
Autor: Fjodor Dostojevski / Elise Metsanurk
Lavastaja: Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves Tõlkija: Marta Sillaots Dramaturg: Elise Metsanurk (Tartu Uus Teater) Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits Helilooja: Lauri-Dag Tüür Muusikaline kujundaja: Arbo Maran
|
ELULOOKIRJELDUS: LUGEMUSLianne TederVäike valik loetust teadusartiklite, erialakirjanduse ja õpikute vahele, mida siinkohal ei kajasta. Arhiiv
December 2021
Kategooriad
All
|